Minust

Olen sündinud ja kasvanud maaliliselt kaunis Lõuna-Eestis. Juba lapsena meeldis mulle nii lugeda, kirjutada kui joonistada ja käsitööd teha. Kooli raamatukogu oli minu jaoks kui paradiis, pakkudes võimalusi erinevate teoste vahendusel põnevatesse seiklustesse ja kaugetele maadele rännata. Emakeele tundides oli minu lemmiktegevuseks (erinevalt paljudest teistest :)) kõiksugu esseede, referaatide ja kirjandite kirjutamine. Ja siis veel kunst ja käsitöö… Ka joonistamisse, lõikamisse, kleepimisse ja kõikidesse nendesse tegevustesse võisin ennast tundideks unustada. Kunstiring ja maalilaagrid olid kindlasti ühed minu lemmikud!

Aastad aga möödusid ja tuli „suureks kasvada“ ning välja mõelda, mida oma täiskasvanueluga peale soovin hakata. Südames olid mul endiselt kirjutamine ja kunst, ent otsustasin siiski esimese kasuks ning panin ennast kirja Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala sisseastumiskatsetele. Olin täiesti kindel, et just seda ma õppima hakkangi, seega teisi variante ma isegi ei kaalunud. Mõeldud-tehtud ja bakalaureusekraadi antud erialal ka omandasin. Kõige enam nautisin turunduse ja brändinguga seotud loenguid ja teemasid. Samas ei jätnud me teineteist ka kunstihuviga. Nii õppisin erinevatel kursustel ja koolitustel graafilist disaini ja fototöötlust. Lisaks olen tegelenud veel paberikunsti ehk käsitöökaartide, -karpide jms valmistamisega.

Kui tööeluga alustasin, siis proovisin leida tegevusi nii turunduses kui kunstilisel poolel. Peagi õnnestus mul leida tööd turundusspetsialistina ning hiljem ka turundus- ja kommunikatsioonijuhina. Lisaks olen omandanud palju erialaseid kogemusi Ettevõtlike Noorte Kojas (JCI). Viimasega liitumisest alates hakkas minu peas tiksuma mõte ettevõtjaks saamisest. (Olles praeguseks ettevõtja ja teenusepakkuja, on mul hea meel, et varasemalt olen olnud just tellija poolel, seega mõistan hästi mõlema poole ootusi ja vajadusi.)

Mugavustsoon ja toredad töökohad lükkasid aga ettevõtjaks saamise plaani aina edasi. Kuid siis saabus 2020. aasta kevad ja olukord, mis pani paljud inimesed oma elude üle tõsiselt järele mõtlema. Ka mina olin korraga suure küsimuse ees – kas ma teen praegu ikka seda, mida ma tegelikult teha tahan? Kui kaua ma oma tegelikke soove edasi lükkan? Kellegi teise heaks kellast kellani kontorisse käimine ei läinud ju absoluutselt kokku minu elu suurima märksõnaga, milleks on juba üpris kaua olnud „vabadus“! Nii tegingi ma otsustava ja nii enda kui paljude teiste jaoks hullumeelsena tunduva sammu ning loobusin palgatööst, et alustada oma ettevõttes iseendale tööandjaks olemisega. Olen õnnelik ja tänulik, et nii minu lähedased kui sõbrad olid mulle selles otsuses toeks ja minusse uskusid ning teevad seda siiani. Jah, tean, et „vabadus“ on ettevõtja jaoks kohati illusioon, sest see tähendab ju palju suuremat vastutust, rohkem panustamist ja aega, kui palgatööl käimine. Kuid sellel on ka oma võlud, millest enne aru ei saa, kui seda ise proovinud oled.

Öeldakse, et tee mida armastad ja sa ei tööta oma elus päevagi. Tunnen, et olen üks õnnelikest, kes just seda teebki. Mis saaks olla veel parem, kui tegeleda kõige sellega, mida juba lapsest saati rõõmuga teinud oled? Räägitakse sedagi, et kui teed toitu armastusega, maitseb see kordades paremini kui muidu. Usun, et sama on ka loometegevusega või ükskõik millega, kuhu oma südamega panustada. Ja siin ma olen – nüüd kirjutan, joonistan ja loon ise lugusid – neile, kes sellega abi vajavad. Ning lisaks oma teadmistele ja oskustele panustan alati ka oma südamega.